Everesting By Foot Challenge

20. October 2025

Everesting By Foot on maailma raskeim ronimisväljakutse, mille võttis 11.10.2025 Austrias ette meie oma SKO Motorsi tehnik Sander Mandri. Temaga koos läbis raja tiimikaaslane Oleg Mozessov.

Miks Sander seda kõike teha soovis, kuidas ta end treenis ja kuidas selleks väljakutseks valmistus, saad vaadata allolevast videost.

Kokku tõusti 9371 meetri kõrgusele, läbiti 55 kilomeetrit ja veedeti rajal 16 tundi ja 49 minutit, võideldes keskmise kaldenurgaga 16,2%.

Sanderi kokkuvõte ja emotsioonid

Everesting – teekond, mis ei unune

Jõudsime Austriasse kohale reedel. Sinna jõudes ootas meid mõnus Lõuna-Euroopa ilm – päike paistis, soe tuul ja nädalavahetuseks lubas ideaalset ilma – kuni 19 kraadi sooja. Tegime linnas kiire lõuna, vahetasime riided ning sõitsime rajaga tutvuma.

Alguses tuli natuke orienteeruda – startisime suhteliselt suvalisest kohast ja lõikamine läbi metsa. Teadsime ainult, et „see segment kuskilt sealt läheb“. Ekslesime veidi, kuni tänu treeneri Karmen Reinpõllu suunistele leidsime õige teeotsa ja saime lõpuks liikuma. Emotsioonid olid laes – tormasime nagu peata kanad, arvates, et „no homme jookseme siit üles, mis see siis ära ei ole!“
Ka minu abikaasa Helen tuli kaasa, et näha milline see rada üldse on. Tal oli muidugi tükk tegemist, et meie tempoga sammu pidada. Käisime kogu raja läbi ja lõpuks ootas meid üleval Škoda – koht, kuhu pidime järgmisel päeval jõudma kakskümmend kolm korda järjest. Väike arutelu, natuke planeerimist ja edasi juba poodi, et järgmise päeva varusid kokku osta.

Aeg pressis peale ja kõik toimus suht jooksu pealt. Õppetund siit: võta enne ja pärast üritusi üks lisapäev. Keha ja vaim hiljem tänab selle eest.

Õhtul saime siiski mõistlikul ajal magama. Kell helises 04:45 – oli aeg tegutseda. Teipisin varbad, kannad ja sääred, määrisin kõik kriitilised kohad hõõrdumisvastase kreemiga üle. Riided selga, kiire hommikusöök ja kogu varustus autosse.

Kell 06:13 vajutasin kella käima. Esimene ring – pimedas, pealampidega. Elevus ja adrenaliin tegid oma töö, kuid mõistus jäi taha istmele. Tempo oli suht pöörane. Pulss püsis 165–170 peal ja ma mõtlesin: „See ei ole jätkusuutlik… mida sa teed?“ Aga noh, tempot ikka maha ei võtnud. Esimese ringi aeg – 25:40. Päris hea!
Tõus oli 2,39 km pikk ja 390 meetrit vertikaali. Üleval ootas meid must Octavia koos minu abikaasa Heleniga, kes kannatas 17 tundi ja sõidutas meid tiimikaaslasega mägiteedel finišist stardipaika, varustades meid vajalike toiduvarudega ja toetades meie moraali.

Teine ring tuli samuti kiire. Päike tõusis, lambid sai peast võtta, ja vaade mägede vahel oli lihtsalt uskumatu. Järgmised kaks ringi läksid samas vaimus. Kõik sujus… kuni viienda ringini.

Krambid

Viiendale ringile minnes tundsin kerget värelust reie alumises kinnituses. Ütlesin Olegile: „Mine ette.“
Viimases järsus tõusus tabas mind täiskramp – mõlemad reied! Kannatasin viimased meetrid ära, aga niipea kui tee tasaseks läks, kõndisin nagu proteeside peal.
Auto juurde jõudes avasin pagasi, võtsin massaažipüstoli ja Voltareeni. Istusin kõrvalistmele, püksid maha, määre peale, püstoliga tööle. Jalad tõmblesid nagu elaksid oma elu.

Helen oli kõrval – tugev, rahulik, toetas ja ütles: „Saame sellest üle.“
Mõtted käisid peas ringi: kas pingutasin üle? Ei usu. Vesi? Sool?

Siis jõudis kohale tõde – olin joonud kolme tunni jooksul umbes 2,5 liitrit vett ja spordijooki, aga vetsus polnud käinud kordagi – vedelikupuudus. Pudelite sildid olid ilusad, aga… see vesi ei sisaldanud mitte midagi.
Helen kihutas poodi ja ostis soola. Karmenilt tuli kohe vastus: „Sul pole vees üldse naatriumit, oled defitsiidis.“
Segasin vee soolaga, teine pudel jäi puhtaks – neid vaheldumisi juues hakkas tasapisi parem.

Aga jalad olid ikka krampis. Iga järsem tõus – viskan end istuli, venitan, tõusen, liigun edasi.
Nii möödus 4–5 ringi. 2,5–3 tundi valu, venitusi, vandumist ja tugevad vedelike tarbimise distsipliini. Vahepeal jõime alkoholivaba õlut, sõime võileibu ja krõpse – tundus korraks nagu oleks taas inimene.
Algne eesmärk – „teha äge aeg“ – muutus sel hetkel lihtsaks: lõpeta, ükskõik kui kaua see võtab!

Helen filmis meid vahepeal, püüdis tuju üleval hoida. Tõesti, tema jaoks oli see täis tööpäev – jooksis üles-alla, poodi, autoga mäest alla ja üles. Iga laskumine pidurid kuumad, kärsahais üleval… aga auto pidas vastu, meie samuti.

Kui jõudsime 16. ringi juurde, hakkas pimedaks minema. Teadsime, et tuleb pikk lõpp pimedas. Vasak puus andis tunda, eriti pärast alla sõite. Esimesed 200 meetrit igal ringil olid piin, aga valu jäi ühtlaseks ja talutavaks ning sellega sai mõistus hakkama.
Kõrvus ainult hingeldamine, peas mõtted: enamus tehtud… aga veel 4–5 tundi ees. Seda on raske endale maha müüa.

Õhk jahtus, 8 kraadi. Iga kord autost väljudes tõmbas külmavärinad peale, aga esimese tõusu järel jälle higi jooksis.
20. ringi paiku avasin Coca Cola, viimasteks kaheks ringiks Red Bulli. Söögiisu kadus – elasin suhkrujoogil ning vee-soolasegu peal.

Viimased sammud

Väsimus oli meeletu. Pea tuikas, pilt tahtis eest ära minna. Ainus mõte: saaks juba läbi, saaks magama. Allasõidul tahtis silm kinni kiskuda, isegi kui see aeg oli lühike.
Ühel hetkel küsis Oleg: „Kas see on 21. ring?“
„Ei, 22.“
„Ahsoo… no siis teeme selle 23. ka,“ vastas ta muuseas.

Viimane ring tundus lausa kerge. Teadmine, et rohkem ei pea siia mäkke tulema, oli väga magus.
Oleg tänas põlde ja metsi, ütles: „Ma vihkan teid ja ei taha teid rohkem näha, aga see pole midagi isiklikku.“

Tol hetkel tundusid need viimased sammud lõputud. Aga nüüd tagasi vaadates mõtlen – mis ta siis ikka oli…
Aga tegelikult oli TOHUTULT RASKE. Palju raskem kui ma oleks suutnud ette kujutada.
Karmen ütles hiljem ainult: „Jep, seda peab ise kogema, et mõista.“
Täpselt nii.

Kokkuvõte

Mul on hea meel, et ma selle ära tegin. Veel parem meel, et see sai läbi ja ma ei pea seda rohkem tegema.
Suur tänu Helenile, kes meid nagu lapsi kantseldas ja motiveeris, ei lasknud alla anda.
Tänan Karmenit tema juhendamise, kannatlikkuse ja spordipisiku eest, ta on sütitanud minus kire spordi vastu ja näidanud mulle, et see ei pea olema ainult aerutamine, ootan neid ühiseid jookse ja jutuajamisi.
Aitäh SKO Motorsile, kes pani õla alla mitte just kõige mõistlikumale ideele ning aitas selle kõik teoks teha. Kui poleks olnud SKO Motorsit, eesotsas Mauri Liiveriga, kes võttis selle aja, kuulas mind ära ja oli nii ülimalt toetav, veelkord aitäh! Ja muidugi Olegile, kes oli nõus tulema minuga koos kannatama ja seda poole küsimise pealt, isegi kui ta soorituse ajal tunnistas, et kui ta oleks teadnud kui raske see tuleb siis ta poleks tulnud.

Kokku: 55 km, 8924 m tõusu. Liikumisaeg 12 tundi ja 31 minutit. Kogu aeg 16 tundi ja 31 minutit.

Strava LINK sooritusest.

Everesting.com on võtnud vastu minu soorituse ja kandnud selle oma andmebaasi, LINK minu profiilile.

Lisaks uurisin, kui palju inimesi on sellist ronimist maailmas üldse teinud, justnimelt seda jalgsi varianti ning täiskõrguses ehk Full Everesting by Foot, sain numbriks hetkeseisuga 895 inimest üle maailma.