ARVAMUSLUGU: Peeter Koppel tegi proovisõidu täiselektrilise Škodaga

14. juuni 2021

Peeter Koppel – majandusanalüütik, strateeg ja kolumnist, käis külas ŠKODA Laagri esinduses ja proovis meie esimest täiselektrilist linnamaasturit, Škoda Enyaq iV-d.

Stressivabadus saabus vaikse sahinaga

Mida rohkem inimene saab valida, millele ta aega kulutab, seda õnnelikum ta on. Vähemalt teoreetiliselt. Minu viitsimine autodega tegeleda ja neist kirjutada piirdub seetõttu näiteks eriliste autodega. Mida erilisem ja hullumeelsem, seda parem. Ühel hetkel tekkis eriliste autode konteksti juurde uus kategooria – elekter. Alguses oli see erilisus suur. Rolli mängisid nii haruldus, teistsugune sõidutunnetus kui ka harjumine sellega, et sõidud – eriti pikemad – nõudsid planeerimist. Seda kuni selleni välja, et mingites olukordades tuli auto sõna otseses mõttes viia teise auto abiga (!)  ööks 10 km kaugusele laadija juurde ning hommikul edasisteks sõitudeks jälle ära tuua. Sellise logistilise optimeerimisülesandega toimetulek oli eelkõige tüütu ning lisas kogemusele sellist eripära, mis ehk ei olnud kõige meeldivam. Stressiallikaid on elus niigi piisavalt ning selleks, et endale veel üks selline juurde võtta, peavad olema väga head tasakaalustavad argumendid. Paraku nende argumentidega kiskus igasuguste elektrikulgurite puhul kitsaks. Kui pidev logistiline optimeerimine ja aja planeerimine arendab ilmselt ka muud mõttetegevust ja on vähemalt kuidagi kasulik, siis elektriauto hinna juurde jõudes on ohkamine kerge tulema. Alles jääb vaid elustiili argument ja sõna otseses mõttes voorusetlemine – MINA sõidan loodussõbraliku autoga! Teie oma diislitega olete halvad. Kotlette sööte ka niikuinii!

Kui siis sellistele tegelastele mokaotsast mainida seda, kust energia ikkagi enamasti tulema kipub ning veel mõningaid roheka narratiiviga vastuolus olevaid asjaolusid, on oht külge saada halva inimese maine, kes lisaks vorstivõileiva söömise pärispatule ei armasta ka elektriautosid. Ometigi on ka vorstivõiku-sõbral raske vaielda sellega, et kuidagi peab transpordis loodussõbralikkuse suunas liikuma ning elektrikulgurite jõudmine massidesse on põhimõtteliselt areng õiges suunas. Aeglane ja problemaatiline, kuid siiski areng.

Ka poliitikud on sellest aru saanud. Neljarattaliste sõprade elektriga käitamise suunas nügimine on tänaseks otsus (et mitte öelda suund!), mis tuleb kõrgemalt. Poliitika – See seletab ka, miks autotootjad, kes muidu on tuntud läbimõeldud lahenduste ja kvaliteedi poolest, on olnud sisuliselt sunnitud turule kiirelt paiskama tooteid, mis oleks võinud olla veidi läbimõeldumad. Kasvuraskused ja lastehaigused, kuid õilsa eesmärgi nimel vast talutavad.

Siit jõuame esimese elektri-Škodani. Ma ütlen ausalt, et see mark üldiselt minu esialgseid hullumeelsuse ja erilisuse kriteeriumeid ei täida. Küll aga ma kippusin imestama, et selle brändi alt tulevad sisepõlemismootoriga autod olid igati okeid ning mulle hakkas mingil hetkel tunduma, et VW kipub iseendaga konkureerima. Nimelt oli (on!) nelikveoga universaalkerega Superb ilmselt maailma kõige mõistlikum auto ning päris ausalt ja ratsionaalselt argumenteerides polegi midagi rohkemat vaja.  Aga hea küll – kuid kui me võtame enam-vähem sama mõtte ja paneme selle liikuma särtsu jõul?

Tulemus on sama. Enyaq. Eeldusel, et särtsu jõul liikumine on oluline nõue, on taas tulemuseks miski, millest tegelikult pole enamat vaja. Samas ei tähenda see teatud minimalism seda, et mugav ei oleks. On küll. Vaikne. Stressivaba. Sõidu osas norida ei oska. Sõidab! Välimuse osas norida ei oska. Ei ole kole. Meenutab tavalist Škoda maasturit, mis on küll massi hajuv, kuid tänapäeval, kui premium tegijad on disaini osas kohati lolliks läinud (Ma vaatan sinu otsa, BMW!), on rafineeritud disain pigem pluss.

Interjöör on samuti minimalistlik. Põhimõtteliselt on see hea, kuid mood toppida keset armatuurlauda üha hiiglaslikum „telekas“ on tegelikult üpris tüütu. Kui inimene töötab igapäevaselt ekraani taga, siis instinktiivselt vaatab ta seda ekraani liiga palju sel ajal, kui ta peaks liiklust jälgima. Ma sügavalt loodan, et see mood läheb üle. Aga kannatame selle moe ära. Sama moodi nagu me kannatasime ära kõik selle, mida inimesed endale uhkusega 90ndatel selga panid. Või 70ndatel. Või noh…täna! Samas on mul tunne, et ma olen sama süsteemi versioone näinud ka Bentley’s ja Porsche’s, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kas ma endale seda autot tahaksin? Tunnistan, et selleks peaksin oma keerulise iseloomu välja vahetama. See auto on liiga rahulik, liiga praktiline ja liiga mõistlik. Isegi sõiduulatuse osas jäi aju biokeemia festival ära. Varasemalt on sama kontserni sõidukid selles osas pakkunud päris huvitavad üllatusi, mis ei ole lasknud vähemalt stressitasemel langeda. Ärkad aga hommikul üles ja keegi on 70 km sõiduulatust ära virutanud! Ei, mitte taimeriga küte ega jahe ilm. Lihtsalt oli lännu ja kõik! Enyaq oli selles osas eeskujulik. Üldse oli tegu igati viielise tegelasega, mille ainus puudus oli tõesti hullumeelsuse igasugune puudumine. Aga võib-olla on see hoopis hea? Äkki tehti seda meelega?

Siit jõuamegi selleni, et taas suudab VW kontsern konkureerida iseendaga, tehes justkui veidi odavamasse segmenti suunatud (kuid siiski sisepõlemismootoriga autoga võrreldes kalli) kulguri, mille erinevus oma luksuslikematest sõsaratest on sootuks väiksem kui seda on nende hinnavahe. See ongi kõige olulisem. Või ei – kõige olulisem on see, et selle auto soetajal oleks võimalus oma vaikset kulgurit kodus kiiresti laadida. Sellisel juhul võib öelda, et stressivabadusel on sama logo, mis minu põlvkonna jaoks väga tuttavatel ühtedel teistel elektrisõidukitel. Nendel, millel olid sarved.